Ärasõidupäev

Hommik tervitas meid vihmajärgse sumuga, päikest polnud, aga ikkagi soe. 22 kraadi umbes. Pidime kell 12 toa ära andma ja enne seda käisime veel viimast korda soolastes merevoogudes ujumas, siis pakkisime asjad kokku, panime kojusõiduriided selga ja sõitsime bussiga Palmasse. Vihmavarje me kaasa ei võtnud. See veel puudus, et lõunamaal vihmavarjuga vehkida.
Läksime pealinnas kohta nimega El Pueblo Espańol, kus on ühele maalapile kokku surutud maketid Hispaania arhitektuuripärlitest. Nagu vabaõhumuuseum. Ses mõttes kehva, et vihma hakkas sadama. Algul tibutas ja siis läks aina ägedamaks.
Meil oli juba aeg hakata tagasi sõitma. Bussipeatustes on tavaliselt sellised klaasist putkad, aga erandina selles peatuses, kus tahtsime peale minna, polnud midagi peale sajapealise turistiderühma, kes kõik olid läbimärjad. Me olime ikka ligemärjad, kui lõpuks bussi peale saime. Buss tuli suure hilinemisega, sest äkki tahtsid kõik turistid hotellidesse tagasi:) Igatahes me jõudsime reisikorraldaja bussi peale, mis läbi tipptunni ja vihmasajust põhjustatud ummiku lennujaama poole rühkis. Konditsioneerid olid bussis põhja keeratud, puhus jahe tuuleke temperatuuriga umbes 17 kraadi. Edasiruttavalt võib öelda, et see pani meie mõlema tervisele põntsu: köha, kurguvalu jne. Lennujaamas vaatasin, et miks iga natukese aja tagant on põrandale mustad prügikotid pandud. Sinna tilkus vesi katuselt! Järelikult oli vihmasadu ikka ülemõistuse tugev, kui juba lennujaama katus ka läbi laseb.
Tagasisõit kulges rahulikult. Reisijaid oli suhteliselt vähe, aga sellegipoolest, niipea kui lennuk õhus mingi stabiilsuse saavutas, teatati tugeva vene aktsendiga ingliskeeles, et kuna reisikorraldaja süül on lennukis rohkem reisijaid, kui nendele teatati ja toite on vähem, kui reisijaid, siis süüa ei saa. Pretensioonidega võite pöörduda reisikorraldaja poole. No jah! Me olime just lootnud, et lennukis saab süüa. Ja pilootidele viidigi süüa, lõhnad olid väga isuäratavad. Siis lõpuks anti ka mõnedele reisijatele mõned portsud. Saime kahepeale ühe. Ja suurt leivakorvi küünitati meie poole enneolematu lahkusega enneolematult tihedalt. Musta leiba - mõtelge! Päris hästi läks.
Jõudsime tagasi plaanipäraselt kell üks öösel.
Ööbikud lennujaama juures laksutasid kõigest jõust, puhus soe tuuleke ja meile oli vastu tuldud. Nägemiseni - Mallorca!

Inimene plaanib, jumal juhib

M-l oli sukeldumisklubiga viimaseks päevaks kokkulepe, et läheb sukelduma. Mina aga plaanisin minna omal käel matkama ja päevitama. Mõnulesin üksi hotellis ja lugesin läbi oma raamatu ning selleks ajaks selgus, et sukeldumisklubil oli manjana ja sukelduma ei saa. M tuli tagasi. Sõitsime bussiga El Torosse, et minna Illa del Toro neemele. Kaart näitas, et seal on looduskaitseala.
Tegelikkuses on seal sõjavägi, nagu selgus, ja päris neemele ei saagi. Kuigi ilm hakkas vaikselt ära pöörama, tekkisid pilved ja tuul, läksime siiski ujuma ja snorgeldama sinna lähedale Raco de sa Fragata lahte. Väga metsik ja kõrvaline paik, ühesõnaga mõnus. Lahelt paistis küll sukeldujate paat, mis M haavadele soola lisas, sellest oli kahju.
Natuke merealust maailma.
Sealkandis oli juba snorgeldadeski palju vaata, mis siis veel akvalangiga oleks olnud!
Ilm hakkas aga aina süngemaks muutuma. Kuna merevesi oli ka jahe, siis väga kaua ujuda ei saanud.
Jalutasime veel El Toro linnakese ja nautisime villasid. Sellises basseinis oleks küll lahe supelda.
Kass läheb ujuma ...
Viigipuul olid juba täitsa suured viigid otsas. Mina muidugi maitsesin, aga nagu arvatagi, täitsa toored!
Jalutasime veel linnas ja poodlesime. Ilm läks täitsa pilve ja hakkas vihma sadama. Palmid paindusid tuules.

Tramuntana

Imelikul kombel auto käivitus ja käitus kukupailt, seepärast ei hakanud autolaenutuses aega raiskama, vaid suundusime esialgu Peguerasse ujuma, see oli Santa Ponsale piisavalt lähedal, et kui autoga midagi juhtub, siis ...
Peguera on üks vanemaid turismuse kantse sel saarel, ent ujumiseks kõlbab.
Kuna auto käitus korralikult, julgesime võtta suuna saare kõrgeima osa - Serra de Tramuntana poole. Sõitsime läbi Andtraxi linna, kus parasjagu oli laadapäev. Vaated olid kaunid ja aina võimsamaks läksid.


Sinna olekski võinud kaugusesse vahtima jääda.
Natuke jalutasime ringi Banyalbufari linnas ja ostsime suveniire. Pärast lugesin, et see piirkond on kuulus oma põllumajanduse, malvaasia veinide ja päikesekuivatatud tomatite poolest. Seda teadmata ostsin ühest suvalisest poest natuke neid päikesekuivatatud tomateid ja tõesti olid nad imehead, mitte sellised nätsked "nahad" nagu tavaliselt. Välja nägid ka hoopis teistsugused.
See linnake tundus kuidagi eriti armas ja turistidevaba, kuigi rattureid ja teisi turiste oli seal kõvasti.

Vaade Valldemossale. See seletamatu atmosfääriga linnake on inspireerinud mitmeid kunstnikke, kirjanikke ja heliloojaid. Lühemat või pikemat aega on seal peatunud Georges Sand, Ruben Dario, Miguel de Unamuno ja Azorin. Kuid see idülliline mägiküla sai kuulsaks siis, kui helilooja Frederic Chopin ja tema armuke, kuulus prantsuse kirjanik, kelle varjunimi oli George Sand, veetsid seal 1838. - 1839. aasta talve. Chopin oli tiisikushaige ja sai arsti poolt soovituse veeta talv mahedas Vahemere kliimas. Chopin ja Sand leidsid asupaiga Valldemossa kloostris, kust mungad olid välja aetud 1835. aastal ja kus kunstnikupaaril õnnestus üürida kaks kongi. Sealset rahu ei olnud kauaks, kuna külarahvale oli peagi selge, et Chopin ja temaga koos elav naine ei olnud abielus. Ja veel hullem oli see, et nendega koos elasid ka selle ebamoraalse naise kaks alaealist last. Nii oligi peagi selge, et need jumalakartmatud välismaalased olid kuradiga mestis, sest nende kongist paistis valgus veel kaua pärast keskööd! Et George Sand öistel tundidel kirjutas, ei tahtnud keegi aru saada. Samuti ka mitte sellest, et Frederic Chopin võis öises vaikuses komponeerida. Sellest ajast pärinevad mõned tema prelüüdid, kaks poloneesi, üks skertso, üks masurka ja kaks nokturni. Linna tähtsaimate vaatamisväärsuste hulka kuuluvad La Cartuja klooster, kirik ja sadam.Valldemossa on praegu turistidest üleküllastanud ja muuseumi me ei hakanud sisse trügima, vaid sõitsime edasi.
Käänulistel järskudel mägiteedel hakkas auto kahtlaselt popsutama. Krt, kas jälle? Aga ega muud teha polnud, kui edasi sõita. Palmanyola kaudu võtsime suuna botaanikaaiale.
Jardines de Alfabia, botaanikaaed asub praktiliselt selle tasulise tunneli suudmes, mis Sollerisse läheb. Botaanikaaed on tegelikult vana mõisa (sealsel kohal juba mauride ajast) aed. Siinne kliima olevat unikaalne ja eriti taimesõbralik. Mõisas on praegu muuseum, pääseb kõikidesse tubadesse vaatama ja ette kujutama, kuidas näiteks 18 sajandi lõpus elu käis. Akendest on vapustavad vaated. Hea ette kujutada, kuidas oleks rõdul hommikukohvi juua ja mägesid vahtida. Vaat see oleks unistuste elu! Bot aias on ka purskkaev, mis nupule vajutades tööle hakkab. Ärge märjaks saage.
Kohe mõisavalduste kõrval hakkasid tavalise mallorkalase valdused, nii et sai jälgida, kuidas näiteks kitsi peetakse.
Aed vaadatud, sõitsime tagasi pealinna, viimast korda marketisse ja sealt läksime lähedalasuvasse Portals Nous randa ujuma. Jälle üks koht, kus vist põhiliselt kohalikud käivad.
Meduus, aga mitte mürgine. Testitud.

Kalakari salakaril.

Põhjalikult supelnud, sõitsime tagasi hotelli ja tagastasime autologu täpselt ettenähtud ajal autolaenutusele. Mõtlesime, et jätaks eestlaste jaoks kusagile hoiatuskirja, et ärge seda autot võtke. Loodetavasti ei satu keegi selle autoga tõsistesse raskustesse.

Massanella 1367

Hommikul suundusime Inca kaudu vallutama saare kõrgemaid tippe. Kõige kõrgem on Puig Major 1447 m, kuid selle on anastanud sõjavägi ja me ei hakanud siis sinna trügima. Vaid läksime Puig de Massanellat otsima. Kaart oli meil selline 1 cm = 800 m. Incast sõitsime Lluc'i poole ja siis M vaatas, et kus tundub, et võiks rada mäkke minna. Kaardi peal vaadates on kõik lihtne. Jätsime auto ühele vähestest parkimiskohtades käänulise järsu tee ääres (muide tee peal oli jälle uskumatult palju jalgrattureid - ääretu massohism, aga kuidas sa muidu auhindu saad - isegi saksa rattakoondis pidavat pidevalt Mallorcal harjutama), panime jalga kes matkasaapad, kes tennised ja hakkasime ülespoole minema. Umbes kilomeetri pärast lõppes tee eramaa sildi ja pisikese putkaga. Uskumatu, aga maaomanik oli seal äri püsti löönud ja kasseeris IGALT mäkke minna tahtjalt 4 EUR per naase (tegelt - kohalikelt vist 2, aga kohalikke seal ei näinud). Täitsa hea äri, hiljem mäe peal inimesi kohates arvutasime kokku, et ta pidi ikka täitsa hea saagi saama, kuigi võibolla tulid pooled matkajad Lluci poolt, ei tea, kas seal on ka eramaad.
Sellisest orust alustasime oma tõusu mäkke.
Samm raskeks muutun'd järsul teel, jõud kadun'd, alles lootus veel.
Vaev on liiga suur, surub ligi maad, liialt jõudu nõuab.
On neetult ränk see mäkketõus ja kahtlema lööd oma jõus.
Vaev on liiga suur, surub ligi maad, liialt jõudu nõuab.
On ammu tuntud tõde see, lihtsam mäest on allatee.
Jätan maha kõik, kõrvus laulab tuul, kiirus aina kasvab.
Ja kuigi viltu vaatavad vaevas mäkke rühkijad.
Jätan maha kõik, kõrvus laulab tuul, kiirus aina kasvab.

Tegelikult polnud pärast alla minna sugugi lihtsam, pigem keerulisem, v.a et ei pidanud enam maa külgetõmbejõudu ületama.
Mesilased viirukipõõsal. Ma arvan, et see võis olla viiruk, lõhn oli täpselt viiruli oma. Selline madal kadakataoline taim siniste õitega.
Ronida oli raske, aga tore. Oleks pidanud kindad kaasa võtma, et kaljudest haarata. Tennised polnud ka kõige õigem valik, aga mis teha, see-eest universaalne: ujumisest mägironimiseni kõik ühtede jalatsitega. Kui kokkuhoidlik!
Vaade teisele poole kuru. Ilus. Enamus teisi ronijaid tuli arvatavasti Llucist ja nad kõik olid sakslased. 4europapi küsis meie käest, mis rahvusest te olete ja märkis oma vihikusse ilusasti üles, et eestlased. Ilmselt kollektsioneerib ta oma isikliku arhiivi jaoks ja peab statistikat.
Kui oleks rohkem aega, siis peaks lausa paar päeva Lluci ümbruse radu rändama. Paljud tegidki nii, selgus et Lluc kloostril on isegi matkajatele võõrastemaja. Sinna oleks pidanud majutuma.
Tipp on võetud.
Lambad ja kitsed võtsid tippe mängeldes, neid uitas seal kõikjal. Ja milliseid kuninglikke vaateid nad nautisid!
Kitsed olid rohkem kõrgemal, lambad allpool.
Kui alla jõudsime, oli papi juba oma poe kinni pannud ja lahkunud. Saime aru, miks oli üle aia pandud Saaremaa lambaaiast üleronimise laadne redel, sealtkaudu saime välja.
Lluci kloostris oli järgmine peatus. Seal oli juba tsivilisatsioon, sai käsi pesta, kohvi juua ja jäätist süüa. Soovitan kohalikku gurmee-leiutist: jäätisega täidetud külmutatud sidrun või apelsin. Apelsin on parem.
Lluc on üks kaunis koht, juba enne ristiusku püha koht. Nimi tuleneb ladina keelest: püha puu (puit). Nunnakloostrisse muidugi sisse ei lastud, muuseum oli ka kinni, sest kell oli palju. Aga suveniiripoed on alati lahti: ostsime ilge hunniku nodi: Lluci komme, kohalikke taimeleotisi, mett jmt.
Edasi oli plaan sõita Sa Calobrale ujuma. Sa Calobrale viib suhteliselt üksik ja käänuline tee (tavaliselt sõidetakse sinna vist üldse paadiga) ja just seal ilmutas rendiauto esimest korda oma tõelist iseloomu. Kell oli ka palju. Tekkis arvamuste lahkuminek teemal: kas minna või mitte. No me ei läinud ja ma arvan, et see oli mõistlik. Sõitsime ühe jutiga hotellini tagasi ja mõtlesime hommikul testida, kas auto käivitub.

Kaart

Esimene päev autoga

Siin on meie autoke. Võtsime ta kolmeks päevaks, päeva hind 53 EUR. Päris soolane hind sellise logu eest. Kui ta hotelli juurde toodi, selgus, et tegemist on üpris peetud automobiiliga, tagant olid osad katted puudu (kolmnurksed osad), nii et tuul käis autost hästi läbi, lähemal vaatlemisel tundusid istmekatte riided üsna kulunud jne. Hiljem selgus, et nii oligi: neljarattavedu - millepärast see auto tegelikult võetud sai, läks sisse küll, aga välja ei tahtnud enam minna, nii et pärast esimest korda proovimist loobusime sest luksusest. Manööverdamisvõime polnud tal suurem asi. Aga kõige suuremad vimkad viskas ta teisel ja kolmandal päeval, kus ta pära-mägedes keeldus käivitumast, öeldes "check engine". Lõpuks ikka läks, aga ohutunne jäi. Vastu õhtut kusagil mägedes pärapõrgus - ei tea kas autolaenutus oleks ikka tulnud meid sinna päästma?
Aga alguses me seda kõike ei teadnud ning võtsime optimistlikult suuna saare kaguossa. Päris tasane maastik seal ja väga väga palju jalgrattureid. Ratturite paradiis lausa. Ratturid sõitsid suurte gruppidena autoteedel, nii et pidevalt tuli neist mööda manööverdada.
Kallas langeb saare loodeosas püstloodselt merre, väga kaunis vaatepilt. Cap Blancil läksime majakat vaatama, see oli sõjaväeosa - nagu kahjuks paljud kaunid kohad seal saarel - ja pidime aia äärest hiilima.
Cala Pi - nõiduslik lahesopp, kus ujumas käisime. Turismus jäi suhteliselt eemale, päris Cala Pi linna.
Edasi suundusime Capocorb Velli asula poole, kus olid talaiootide asula jäänused. Sõit läks läbi põllumajandusliku maastiku, põhiliselt oliivid ja mandlipuud, mille all kasvatati teravilja, kõik see piiratud maaliliste kiviaedadega.
Capocorbis oli samuti tasuline sissepääs (3 või 4 EUR), tegime seal tiiru ja sõitsime läbi väikeste asulate Porto Petro linna poole, kus meie eesmärgiks oli käia ära Drachi koobastes (pärast selgus, et sealkandis oli neid koobastikke veel, kuid see oli see kõige rohkem reklaamitud).
Niisiis - Drachi koopad. Pildistada seal ei tohtinud, pilt on võetud netist. Lubatud kontsert maa-alusel järvel oli armas. Turismus möllas!

Sõitsime siis veel sealkandis ringi, avastasin ühe pissipeatuse ajal isuäratava taime (vist mingi maavitsaline - maavitsalised on muuseas mõõdukalt mürgised) ja kohe ka degusteerisin: tund aega mängisin tuldsülgavat lohet pärast seda. Nu oli alles kibe - mürgised asjad peavadki pahad olema.
Manacori lähedal käisime Gordiola klaasikojas ja -poes. Vanasti oli seal mõis olnud ja praegu oli uhke muuseum. Oleks seal kauemgi ringi vaadanud, aga kell oli juba nii palju, et kõik pandi kinni.
Vurasime siis tagasi pealinna poole, eesmärgiks leida mingi kaubanduskeskus, kus saaks oma veini- ja piimavarusid täiendada. Navigaator pakkus Porto Pi keskust. See oli nii suur koht, et kui sealt välja saime, oligi juba pimedaks läinud.

Soller

Ja jälle koitis kirgas päev. Sõitsime bussiga Palmasse ja astusime vanasse puust rongi, mis olla ehitatud aastal 1914. Algas teekond ajamasinaga, sihtpunktiks Solleri viljakas org, kus ajast aega on kasvatatud oma kvaliteedilt kuulsaid apelsine ja sidruneid.
Lahtisest aknast paistvad vaated olidki tõeliselt isuäratavad.



See siin on väike filmiklipp (üks inimene arvas juba, et miks sa siia nii kehva kvaliteediga pildi panid), mis peaks edasi andma seda ülevat tunnet, mis tekkis rongiga sõites. Ümberringi oliivi- ja viljapuud, rong läbis ka mõned tunnelid, neist pikim lausa paariminutine, rühkides läbi mäestiku lõunarannikule. Mina igatahes tundsin end nagu, nagu oleksin peategelane filmis Out of Africa. Ülevalt.
Rong läbis umbes 30 km ja ta tegi seda aeglaselt, mu meelest läks kokku üle tunni aja.
Solleri rongijaamas on püsinäitus Miró töödest, kahjuks jäi nendega tutvumiseks täitsa olematu aeg - niipalju siis Miróst seekord.
Sõitsime edasi Port de Sollerisse, sedakorda vanaaegse trammiga. Mida edasi, seda kallimaks läbitud kilomeetri hind muutus, trammipiletid maksid 3 eurikut üks suund ühele inimesele, kokku siis 12 euri.
Apelsini- ja sidrunipuude tihedus kasvas iga läbitud kilomeetriga. Oli ju Solleri sadam vanasti see koht, kust nende kuulsate tsitruseliste eksport lähtus.
Muidugi päädis see isuäratav ihalemine värskeltpressitud apelsinimahla joomisega, mida iga nurga peal pakuti. Ja joojaid jätkus.
Vaikelu port de Solleris. Tegelikult oli see ehe turismilõks. Aga käisime seal siiski ujumas ära.
Meri-anemoon. Võibolla.



Filmiklipp veealusest maailmast.
Siis tagasi pealinna, kus paar tundi vanalinnas kolasime. Peatänav Rambla, katedraal, raekoda ja muud must-be kohad. Linn oli pühapäeva õhtupoolikule kohaselt väljasurnud, ainult turistid ja mustlased.
La Seu. Pealinn Palma de Mallorcas on palju põnevaid arhitektuurimälestisi, millest tuntuim on lahekaldal asuv imposantne Palma katedraal ( La Seu, katalaani k.).
Veel viimased vaated (tohutusuur jahisadam Palmas) ja siis jälle bussi peale. Tagasi Santa Ponsasse sõitis buss mööda kiirteed - umbes kolm korda kiiremini, kui olime tulnud.