Siin on meie autoke. Võtsime ta kolmeks päevaks, päeva hind 53 EUR. Päris soolane hind sellise logu eest. Kui ta hotelli juurde toodi, selgus, et tegemist on üpris peetud automobiiliga, tagant olid osad katted puudu (kolmnurksed osad), nii et tuul käis autost hästi läbi, lähemal vaatlemisel tundusid istmekatte riided üsna kulunud jne. Hiljem selgus, et nii oligi: neljarattavedu - millepärast see auto tegelikult võetud sai, läks sisse küll, aga välja ei tahtnud enam minna, nii et pärast esimest korda proovimist loobusime sest luksusest. Manööverdamisvõime polnud tal suurem asi. Aga kõige suuremad vimkad viskas ta teisel ja kolmandal päeval, kus ta pära-mägedes keeldus käivitumast, öeldes "check engine". Lõpuks ikka läks, aga ohutunne jäi. Vastu õhtut kusagil mägedes pärapõrgus - ei tea kas autolaenutus oleks ikka tulnud meid sinna päästma?
Aga alguses me seda kõike ei teadnud ning võtsime optimistlikult suuna saare kaguossa. Päris tasane maastik seal ja väga väga palju jalgrattureid. Ratturite paradiis lausa. Ratturid sõitsid suurte gruppidena autoteedel, nii et pidevalt tuli neist mööda manööverdada.
Kallas langeb saare loodeosas püstloodselt merre, väga kaunis vaatepilt. Cap Blancil läksime majakat vaatama, see oli sõjaväeosa - nagu kahjuks paljud kaunid kohad seal saarel - ja pidime aia äärest hiilima.
Cala Pi - nõiduslik lahesopp, kus ujumas käisime. Turismus jäi suhteliselt eemale, päris Cala Pi linna.
Edasi suundusime Capocorb Velli asula poole, kus olid talaiootide asula jäänused. Sõit läks läbi põllumajandusliku maastiku, põhiliselt oliivid ja mandlipuud, mille all kasvatati teravilja, kõik see piiratud maaliliste kiviaedadega.
Capocorbis oli samuti tasuline sissepääs (3 või 4 EUR), tegime seal tiiru ja sõitsime läbi väikeste asulate Porto Petro linna poole, kus meie eesmärgiks oli käia ära Drachi koobastes (pärast selgus, et sealkandis oli neid koobastikke veel, kuid see oli see kõige rohkem reklaamitud).
Niisiis - Drachi koopad. Pildistada seal ei tohtinud, pilt on võetud netist. Lubatud kontsert maa-alusel järvel oli armas. Turismus möllas!
Sõitsime siis veel sealkandis ringi, avastasin ühe pissipeatuse ajal isuäratava taime (vist mingi maavitsaline - maavitsalised on muuseas mõõdukalt mürgised) ja kohe ka degusteerisin: tund aega mängisin tuldsülgavat lohet pärast seda. Nu oli alles kibe - mürgised asjad peavadki pahad olema.
Manacori lähedal käisime Gordiola klaasikojas ja -poes. Vanasti oli seal mõis olnud ja praegu oli uhke muuseum. Oleks seal kauemgi ringi vaadanud, aga kell oli juba nii palju, et kõik pandi kinni.
Vurasime siis tagasi pealinna poole, eesmärgiks leida mingi kaubanduskeskus, kus saaks oma veini- ja piimavarusid täiendada. Navigaator pakkus Porto Pi keskust. See oli nii suur koht, et kui sealt välja saime, oligi juba pimedaks läinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar