06 mai 2008

Massanella 1367

Hommikul suundusime Inca kaudu vallutama saare kõrgemaid tippe. Kõige kõrgem on Puig Major 1447 m, kuid selle on anastanud sõjavägi ja me ei hakanud siis sinna trügima. Vaid läksime Puig de Massanellat otsima. Kaart oli meil selline 1 cm = 800 m. Incast sõitsime Lluc'i poole ja siis M vaatas, et kus tundub, et võiks rada mäkke minna. Kaardi peal vaadates on kõik lihtne. Jätsime auto ühele vähestest parkimiskohtades käänulise järsu tee ääres (muide tee peal oli jälle uskumatult palju jalgrattureid - ääretu massohism, aga kuidas sa muidu auhindu saad - isegi saksa rattakoondis pidavat pidevalt Mallorcal harjutama), panime jalga kes matkasaapad, kes tennised ja hakkasime ülespoole minema. Umbes kilomeetri pärast lõppes tee eramaa sildi ja pisikese putkaga. Uskumatu, aga maaomanik oli seal äri püsti löönud ja kasseeris IGALT mäkke minna tahtjalt 4 EUR per naase (tegelt - kohalikelt vist 2, aga kohalikke seal ei näinud). Täitsa hea äri, hiljem mäe peal inimesi kohates arvutasime kokku, et ta pidi ikka täitsa hea saagi saama, kuigi võibolla tulid pooled matkajad Lluci poolt, ei tea, kas seal on ka eramaad.
Sellisest orust alustasime oma tõusu mäkke.
Samm raskeks muutun'd järsul teel, jõud kadun'd, alles lootus veel.
Vaev on liiga suur, surub ligi maad, liialt jõudu nõuab.
On neetult ränk see mäkketõus ja kahtlema lööd oma jõus.
Vaev on liiga suur, surub ligi maad, liialt jõudu nõuab.

On ammu tuntud tõde see, lihtsam mäest on allatee.
Jätan maha kõik, kõrvus laulab tuul, kiirus aina kasvab.
Ja kuigi viltu vaatavad vaevas mäkke rühkijad.
Jätan maha kõik, kõrvus laulab tuul, kiirus aina kasvab.


Tegelikult polnud pärast alla minna sugugi lihtsam, pigem keerulisem, v.a et ei pidanud enam maa külgetõmbejõudu ületama.
Mesilased viirukipõõsal. Ma arvan, et see võis olla viiruk, lõhn oli täpselt viiruli oma. Selline madal kadakataoline taim siniste õitega.
Ronida oli raske, aga tore. Oleks pidanud kindad kaasa võtma, et kaljudest haarata. Tennised polnud ka kõige õigem valik, aga mis teha, see-eest universaalne: ujumisest mägironimiseni kõik ühtede jalatsitega. Kui kokkuhoidlik!
Vaade teisele poole kuru. Ilus. Enamus teisi ronijaid tuli arvatavasti Llucist ja nad kõik olid sakslased. 4europapi küsis meie käest, mis rahvusest te olete ja märkis oma vihikusse ilusasti üles, et eestlased. Ilmselt kollektsioneerib ta oma isikliku arhiivi jaoks ja peab statistikat.
Kui oleks rohkem aega, siis peaks lausa paar päeva Lluci ümbruse radu rändama. Paljud tegidki nii, selgus et Lluc kloostril on isegi matkajatele võõrastemaja. Sinna oleks pidanud majutuma.
Tipp on võetud.
Lambad ja kitsed võtsid tippe mängeldes, neid uitas seal kõikjal. Ja milliseid kuninglikke vaateid nad nautisid!
Kitsed olid rohkem kõrgemal, lambad allpool.
Kui alla jõudsime, oli papi juba oma poe kinni pannud ja lahkunud. Saime aru, miks oli üle aia pandud Saaremaa lambaaiast üleronimise laadne redel, sealtkaudu saime välja.
Lluci kloostris oli järgmine peatus. Seal oli juba tsivilisatsioon, sai käsi pesta, kohvi juua ja jäätist süüa. Soovitan kohalikku gurmee-leiutist: jäätisega täidetud külmutatud sidrun või apelsin. Apelsin on parem.
Lluc on üks kaunis koht, juba enne ristiusku püha koht. Nimi tuleneb ladina keelest: püha puu (puit). Nunnakloostrisse muidugi sisse ei lastud, muuseum oli ka kinni, sest kell oli palju. Aga suveniiripoed on alati lahti: ostsime ilge hunniku nodi: Lluci komme, kohalikke taimeleotisi, mett jmt.
Edasi oli plaan sõita Sa Calobrale ujuma. Sa Calobrale viib suhteliselt üksik ja käänuline tee (tavaliselt sõidetakse sinna vist üldse paadiga) ja just seal ilmutas rendiauto esimest korda oma tõelist iseloomu. Kell oli ka palju. Tekkis arvamuste lahkuminek teemal: kas minna või mitte. No me ei läinud ja ma arvan, et see oli mõistlik. Sõitsime ühe jutiga hotellini tagasi ja mõtlesime hommikul testida, kas auto käivitub.

Kommentaare ei ole: