Tramuntana

Imelikul kombel auto käivitus ja käitus kukupailt, seepärast ei hakanud autolaenutuses aega raiskama, vaid suundusime esialgu Peguerasse ujuma, see oli Santa Ponsale piisavalt lähedal, et kui autoga midagi juhtub, siis ...
Peguera on üks vanemaid turismuse kantse sel saarel, ent ujumiseks kõlbab.
Kuna auto käitus korralikult, julgesime võtta suuna saare kõrgeima osa - Serra de Tramuntana poole. Sõitsime läbi Andtraxi linna, kus parasjagu oli laadapäev. Vaated olid kaunid ja aina võimsamaks läksid.


Sinna olekski võinud kaugusesse vahtima jääda.
Natuke jalutasime ringi Banyalbufari linnas ja ostsime suveniire. Pärast lugesin, et see piirkond on kuulus oma põllumajanduse, malvaasia veinide ja päikesekuivatatud tomatite poolest. Seda teadmata ostsin ühest suvalisest poest natuke neid päikesekuivatatud tomateid ja tõesti olid nad imehead, mitte sellised nätsked "nahad" nagu tavaliselt. Välja nägid ka hoopis teistsugused.
See linnake tundus kuidagi eriti armas ja turistidevaba, kuigi rattureid ja teisi turiste oli seal kõvasti.

Vaade Valldemossale. See seletamatu atmosfääriga linnake on inspireerinud mitmeid kunstnikke, kirjanikke ja heliloojaid. Lühemat või pikemat aega on seal peatunud Georges Sand, Ruben Dario, Miguel de Unamuno ja Azorin. Kuid see idülliline mägiküla sai kuulsaks siis, kui helilooja Frederic Chopin ja tema armuke, kuulus prantsuse kirjanik, kelle varjunimi oli George Sand, veetsid seal 1838. - 1839. aasta talve. Chopin oli tiisikushaige ja sai arsti poolt soovituse veeta talv mahedas Vahemere kliimas. Chopin ja Sand leidsid asupaiga Valldemossa kloostris, kust mungad olid välja aetud 1835. aastal ja kus kunstnikupaaril õnnestus üürida kaks kongi. Sealset rahu ei olnud kauaks, kuna külarahvale oli peagi selge, et Chopin ja temaga koos elav naine ei olnud abielus. Ja veel hullem oli see, et nendega koos elasid ka selle ebamoraalse naise kaks alaealist last. Nii oligi peagi selge, et need jumalakartmatud välismaalased olid kuradiga mestis, sest nende kongist paistis valgus veel kaua pärast keskööd! Et George Sand öistel tundidel kirjutas, ei tahtnud keegi aru saada. Samuti ka mitte sellest, et Frederic Chopin võis öises vaikuses komponeerida. Sellest ajast pärinevad mõned tema prelüüdid, kaks poloneesi, üks skertso, üks masurka ja kaks nokturni. Linna tähtsaimate vaatamisväärsuste hulka kuuluvad La Cartuja klooster, kirik ja sadam.Valldemossa on praegu turistidest üleküllastanud ja muuseumi me ei hakanud sisse trügima, vaid sõitsime edasi.
Käänulistel järskudel mägiteedel hakkas auto kahtlaselt popsutama. Krt, kas jälle? Aga ega muud teha polnud, kui edasi sõita. Palmanyola kaudu võtsime suuna botaanikaaiale.
Jardines de Alfabia, botaanikaaed asub praktiliselt selle tasulise tunneli suudmes, mis Sollerisse läheb. Botaanikaaed on tegelikult vana mõisa (sealsel kohal juba mauride ajast) aed. Siinne kliima olevat unikaalne ja eriti taimesõbralik. Mõisas on praegu muuseum, pääseb kõikidesse tubadesse vaatama ja ette kujutama, kuidas näiteks 18 sajandi lõpus elu käis. Akendest on vapustavad vaated. Hea ette kujutada, kuidas oleks rõdul hommikukohvi juua ja mägesid vahtida. Vaat see oleks unistuste elu! Bot aias on ka purskkaev, mis nupule vajutades tööle hakkab. Ärge märjaks saage.
Kohe mõisavalduste kõrval hakkasid tavalise mallorkalase valdused, nii et sai jälgida, kuidas näiteks kitsi peetakse.
Aed vaadatud, sõitsime tagasi pealinna, viimast korda marketisse ja sealt läksime lähedalasuvasse Portals Nous randa ujuma. Jälle üks koht, kus vist põhiliselt kohalikud käivad.
Meduus, aga mitte mürgine. Testitud.

Kalakari salakaril.

Põhjalikult supelnud, sõitsime tagasi hotelli ja tagastasime autologu täpselt ettenähtud ajal autolaenutusele. Mõtlesime, et jätaks eestlaste jaoks kusagile hoiatuskirja, et ärge seda autot võtke. Loodetavasti ei satu keegi selle autoga tõsistesse raskustesse.