Matk "koduümbruses"

Laupäeva hommikul võtsime väiksed seljakotid selga ja suundusime lähiümbrust avastama. Suudusime Santa Ponsast El Toro poole, esimene tähtsam vaatamisväärsus oli mälestusmärk Cruz de la Conquista - tohutu rist, nagu nimigi ütleb.
Ilm oli ilus, päike siras ja sooja nii 25 kraadi. Tekkis tahtmine ujuma minna, mida kohe ka tegime. Vesi oli karastav, nii 17-18 kraadi, täitsa ujutav lühiajaliseks supluseks.


Pikaajalise suplusega olid lood kehvemad. Snorgeldada tahaks ju nii kolmveerand tundi järjest, sest veealune maailm oli huvitav, ja selleks oleks olnud vaja kalipsot. Nii et mõni inimene külmetas end natukene ära. Pildikesi veealusest elust. Mina nimetasin neid kalu lehmadeks. Nad koondusid parvedesse vetikaväljade kohal ja meenutasid heinamaal toituvaid lehmakarju.
Edasi matkasime kohaliku villade rajooni El Toro poole. Vapustavad vaated ja uhked majad. Sellises kohas võiks elada küll:)
Ega mere äärde igas kohas ei saanud ja nii kui tekkis võimalus, läksime jälle ujuma. Seekord kohas nimega Sa Caleta. Mõnus inimtühi kohake. Ega see polnud muidugi mingi peen liivarand ka. Mina panin iga kord ujumiseks jalga tennised, üks kord ainult, mil tennised hotelli ununesid, läksin paljajalu ja astusin kohe merisiiliku okka jalga.
Kaljude küljes olid erksavärvilised punased käsnad, ei ole veel suutnud avastada, misasjad need on.

Meres - nagu selgus - olid meduusid. Üks ja ainus kord ja just seal kohas sai M meduusi käest kõrvetada. Kui sa täpselt ei tea, mis asi see on, võib algul ära ehmatada küll. Aga oli olnud suhteliselt kahjutu - nagu kõrvenõges. Poole tunni pärast oli punetus läinud.

Läksime vaateid nautides aina edasi, Puerto Adriano jahisadama poole.
See oli üks tõeliselt peen koht. Millised jahid ja millised mootorpaadid! Mul tuli kohe meelde Meelise postitus, ta kindlasti sõitis ühega nendest Sunseekeritest.
Jahisadamas tekkis tunne, et nüüd võik küll midagi põske pista. Võtsime miski kohaliku toidu, mis osutus erineva kattega saiadeks ja pudeli majaveini.
Vein, ma ütleks, mõjus vägagi innustavalt, eriti mulle.


M otsustas vallutada lähema kõrgeima tipu ja veini mõju all olles ma ei vaielnudki eriti vastu, vaid ronisin kaasa, loomulikult kõige otsemat rada pidi, mis kindlasti oli kitsede, mitte inimeste oma. Jõudsime mäe, nimega Sa Morisca, tippu.
Selgus, et seal oli arheoloogiapark. Teiselt poolt tulles oleks saanud mööda korralikku, tähistatud rada tulla, kuid meie laskusime sealtkaudu ja lugesime kõik info läbi. Tegemist oli kunagise talaiootide asulaga. Talaiootidest võite lugeda, kui viitsite.
Mäe tipust avanes selline vaade Santa Ponsale. Seal kusagil all on ka meie hotell.